Kirjeldus
Tänavu suvel Pärnus viibides astusin läbi linna infopunktist. Küsisin, kus asub kõige lähem ohvrikivi. Või kui kivi parajasti meelde ei tule, siis mõni muu looduslik pühapaik.
Infotüdruk laiutas käsi, kergitas kulme ja andis muude keha keele kõnelemise viisidega märku, et kui keegi võib üldse üllatavaid asju pärida, siis olen see mina. Ja et ükski hing pole varem selle pealegi tulnud, et keskaegse müüritorni või uusaegse restorani asemel üht tühipaljast kivi küsima tulla.
Tüdruk oli siiski oma ülesannete kõrgusel. Kribinal-krõbinal ronis ta arvutisse ja oli peagi tagasi teabega, et lähim ohvrikivi paikneb Ertsma külas ja et Ertsma küla asub...
Jõudsin külla ja küsisin esimeselt ette juhtunud talumehelt, kus säherdune kivi asub. Tekkinud vaikust ilmestasid otsaesise kortsutamine ja kukla sügamine. Alles siis tuli meenutus, et põllu peal on tõesti üks valkjat karva silt. Ehk selle sildi ligidal?
Oli.
Tulemise vaev tasus end veel teistki korda. Kivil pikutas ussikuningas, nagu ma hetk hiljem seda rästikut kutsuma hakkasin. Ja ta pikutas keset anniraha.