Kirjeldus
Tavaliselt satub Taevaskotta tulija Emalätte juurde esimesena. Oma esimesest Taevaskoja külastusest pole mälestust Emalättestst säilinud. Küllap jätsid toona Pärnu poisikesele sügavama mulje kõrged liivakivi kaldad, millest on siiani säilinud mälupildid. Küll aga mäletam Emalätet ja sealt joodud karastavat vett oma teisel käigul Taevaskotta 36. aastat tagasi. Sellest ajast alates on igal Taevaskojas käigul saanud imetleda Emalätte koobast ja võetud lonks tema kosutavat vett. Eriti kaunis on Emaläte talvel, teda ehib härmatis, või Jõulu hõhtu hämaruses, kui kohalikud elanikud on seal küünlad süüdanud.