Kirjeldus
Rahvas jutustab et seal pidi näkile iga aasta inimene ohverdatama. Korra hakkas üks tütarlaps valjult nuttes ohvrikoha poole jooksma. Isa mõistis hädaohtu, jooksis järele, tõukas järsult kaldalt seal sööva härja näkile ohvriks. Hiljem oli seal marikaku juures laev merehädas. Kalamehed ruttasid appi, jõudsid aga laevast ainult õpetaja ära peasta, kes tänutäheks laskis külale kabeli ehitada. Kuuldes, et külarahvas iga aasta peab merele inimese ohverdama, palus õpetaja, et ohvrit mitte enam iga aasta ei nõutaks, vaid alles mõne aja pärast. Ja vaata, ei nõutud enam inimest, vaid iga seitsme aasta takka härg. Pärast härga tuli lehm, siis pull, selle järel siga ja viimaks lammas (M. Körber, lk 43). Veel hiljem muutus ohver kahjaks: minnakse paadiga merele niisugusesse kohta, kus vesi õige vahutab, ja valatakse õlut ja viina merre. Merejumal on lepitatud – ohver saadud (Luce, Wahrheit…, lk. 113).