Kirjeldus
Teadsin Saula Siniallikatest juba mõnda aega, kuid kui ühel lumeta talvepäeval sinna jõudsin ja puude vahelt pruunika heina sisse vajunud siniallikat nägin, tundsin kuidas kogu mu hingevärv valgub sisemusest laiali ja sulab allikaga ühte. Järgmistel kordadel kui sinna läksin võtsin kaamera ka ühes, et saaks ikka jagada teistelegi, kuid veidral kombel oli iga kord kas mälukaart kaamerasse sisestamata jäänud või aku täpselt tee peal allikateni otsa saanud. Ma ise usun, et allikas ei lubanud end jäädvustada ennem kui ikka kindlalt usaldada mind saab, et ma ikka tagasi alati tulen. Kui vaid kõik kes helikiirusel mööda maanteed voolavad, teaks, et hoogu maha võttes ja väikse keerutuse metsa poole teeks, tunneks nad sellist ebamaisust.