Kirjeldus
Rahvasuu räägib, et Siniallikas on saanud oma nime sellest, et mõisnik võrgutanud sinisilmse orjapiiga, kes end allikasse uputanud. Siniallika kohta on mitmeid lugusid, kus juttu allikasse uppunud rahapajast, mida valvab allikavaim. Küll on püütud südaöösiti lähedale hiilida, kui ta mäeveerul raha kuivatab, kuid ikka on varandus uuesti allikasse veerenud. Vanal ajal olnud allikast palk üle ja selle küljes nähtud rahapaja sangagi, kuid keegi pole jaksanud palki kergitada. Varanduse pidi kätte saama siis, kui seitse venda korraga allikale tulevad ja seitsmenda kuu seitsmendal päeval ühest nõust allikavett joovad. Siniallik on tuntud muistse ohvriallikana. Sellel usuti olevat tervendav toime ja allikasse heideti ohvrianniks hõbemünte. H. Moora „Sinialliku“ Tallinn: Eesti Raamat, 1964