Kirjeldus
Vetla Pihaallikale jõudsin koos loojuva päikesega. Kurb oli näha, et üsna veerohke allikas on oksarisu ja murdunud puutüvesid täis ning seetõttu polnud talle ka kerge läheneda. Veepinnalt peegeldus päikesehelk kui üksik lootuskiir keset trööstitut vaatepilti - allikas vajaks puhastamist ja hoidmist. Pärimust Pihaallika kohta ei õnnestunud leida, küll kinnitab roostetanud silt, et allikas on riikliku kaitse all. Siiski – EELISest (infoleht.keskkonnainfo.ee) teavet otsides leidsin viite hiljutisele dokumendile: keskkonnaministri 13. juuni 2019. a käskkiri nr 1-2/19/431 „Rapla maakonna kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse alt väljaarvamise menetluse algatamine“. Kas tõesti!? Seletuskirjas (http://marjamaa.kovtp.ee/documents/380075/24671003/Seletuskiri_Rapla_maakonna_yksikobjektide_valja_arvamine.pdf) on toodud kaitse alt väljaarvamise põhjenduseks, et: „Allikas on võetud kaitse alla 1981.aastal, kuna see oli seotud muistenditega. Allikas on mudastunud, risustunud ja veevaene. Umbes 5m allikast on 1979. aastal rajatud maaparandussüsteemi VETLA4 toimivad kuivenduskraavid, mis suubuvad 340 m kaugusel Ohukotsu jõkke. Vetla Pühaallikas ei ole veeregistri objekt. Seoses allika veerežiimi täieliku rikkumisega maaparanduse tagajärjel ja esteetilisuse kadumisega on kaitseväärtus kahanenud olulisel määral ning allikas arvatakse kaitse alt välja. Allikat on peetud ohvriallikaks, kuid see ei ole kultuurimälestiste riiklikus registris ja Muinsuskaitseameti hinnangul (13.08.2018 kiri 1.1-7/1844) ei ole allika kohta piisavalt ajaloolist teavet, et kaaluda allika muinsuskaitse alla võtmist. Objekt asub eramaal, selle pindala KR-s on 0,78ha.“ Kurb ... Kuvale võiks samahästi panna pealkirjaks „Mälu kaotamine“, kuid optimistlikum toon on mulle rohkem meeltmööda.