Jungutan, Bebandem, Karangasem piirkond, Bali saar, Indonesia. Mida lähemale mäe jalamile, seda hõredamaks muutub asustus ja kaguemale jäävad suured linnad.

Gunung Agung, Agungi mägi, Püha mägi, Jumalate mägi

2019. aasta veebruarikuus lendasin Austraaliast Indoneesiasse ja täpsemalt Bali saarele. Kõik mu sõbrad soovitasid tõelise indoneesia kultuuri kogemiseks lennata edasi teistele saartele, sest Bali pidavat olema juba liialt läänestunud. Minu jaoks seda pealinn Denpasar oma kiire tempo ja sagimisega ka kindlasti oli, Ubud oli juba veidi väiksem ja kodusem, aga rahulikust saare kogemisest oli asi kaugel, turistid olid kõikjal. Põgenesin koos hostelis kohatud uue inglasest rännukaaslasega Nusa Penida saarele. Juba paadisõidu ajal rauges ärevus ja saar muutus üha kutsuvamaks. Õppisin ära mootorrattasõidu ja sibasime paar päeva mööda saare maastikuteid ja kurvilisi maanteid nn parimate vaatamisväärsuste ja randadeni. Polnud teistest uudishimulikest tühi aga ka see koht ja kus inimesi seal ka prügi ning sageli lärm. Ühel päikeseloojangul kui sõitsime mõõda saare põhjaranda nägin teisel pool kallast ilutsemas mäge. Peast käis läbi mõte, et oleks vahva kui selle otsas ära käiks...Pool tundi hiljem kail lamades kuulutas valjuhäälselt sama mõtet mu rännusõber. Mõeldud tehtud. Juba järgmisel päeval hüppasime 6 mootoriga kiirkaatrisse ja kihutasime Padangpai sadama poole, et jätkata sealt mäkketõusu. Rentisime uue rolleri ja otsisime kõige lähema võimaliku ööbimiskoha. Selleks hetkeks olin teada saanud, et tegemist on kohalike püha Jumalate mäega, mis on Bali kõige kõrgem tipp ja samas ka aktiivne vulkaan. Täpsemat infot otsides, ei saanudki lõpuks aru, kas mäkketõus hetkel oli keelatud või mitte. Selle peale me ei tulnudki, et uurida kohalikelt, vaid otsustasime juba järgmisel varahommikul, umbes kell 3, et jõuda pimedas rolleriga lähima templi juurde ning minna mäge vallutama veel öises pimeduses, et näha tipust esimesi päikesekiiri. Tähed veel särasid hommikujahedas kui roller mööda tühje külasid kurve võttis ja üksikud koerad meist maha haukuma jäid. Templi leidsime üles vähese vaevaga, üllatuse osaliseks saime aga templi tipus, sest mida me ei leidnud, oli rada üles. Lisaks Google Mapsi satelliitkaardile oli meil veel kasutuses üks teine täiustatud versioon kõikmõeldavate radade ja salapaikadega maailmas. Sellel oli rada täitsa märgistatud, aga reaalsus ja GPS täpike ei tundunud klappivat. Küll käisime üles alla pimedas kriipivas ja kasteveest nõretavas tihnikus ja kohati hakkas meel juba nördima, et kas tõesti rada polegi. Otsustasime ühe korra veel proovida, et läheme seekord kaugemale ja vaatame kuhu jõuame. Pimedas taskulampidega ukerdades oli poolhõredas taimestikus puude vahel üsna keeruline aimata, kus rada võib minna, sest maapealne osa oli kõik juba kinni kasvanud. Umbes tund aega hiljem ja juba nii palju kõrgemal, et nägid pimeduses oranzikaid küla ja linnakumasid, saime aru, et kui üles läheb rada, siis oleme tõenäoliselt ikkagi õiges kohas. Kõik, mis ma tol hetkel mõtlesin, oli see, et kui see mägi tahab, et me üles jõuaks, siis ta näitab meile teed ja vaikselt palvetasin, et ta seda teeks. Väike vahemärkus, mina olin Balile lennanud pisikese kotitäie riietega, kus puudusid pikad püksid, aga õnneks olin kaasa pakkinud tuulejope ja tossud. Sääred olid verele kriimustatud juba esimese paarikümne meetriga, aga õnneks hoidis kõrgemal mäeserval jope tuult ja tossud varbaid. Uue päeva kuma hakkas kerkima, kui olime veel nähtavast tipuservast veel üsna kaugel. Olime üha kindlamad, et liigume ikkagi kunagisel rajal, sest korjasime teelt üles paar plastpudelit ja kommipabereid. Ainus kord mu elus, kui olen olnud tänulik, et keegi jätab oma prügi endast maha. Jõudsime tippu kui päike oli juba kõrgemal ning taevas kulgesid üksikud pilved, üsna meiega samal kõrgusel. Kraatri serval istudes ei suutnud ma ära uskuda ja suudan seda vaevu tänagi, et ronisin just vulkaani otsa. Ilma oma hea kaaslaseta poleks ma seda suutnud teha. Istusime mõlemad vaikides ja nosisime viimaseid pähklivarusid, jätsin mõned ka jumalatele toiduks ja tänutäheks, et nad meid oma koju, pühale mäele ronida lasid. See ilmatu suur mägi elas ning hingas samamoodi nagu meiegi, aga temast kiirgas aegadeülest rahu ja teadlikust. Seda kuulata ja kogeda oli kirjeldamatult kaunis. Samas piidlesime umbusklikult meist eemal kaugemale kanduvaid tossupilvi. Saime aru, et kui tuul muutub, võib see muutuda meile ohtlikuks ja et kaua vaadet nautima jääda ei tohiks. Hakkasime kiirelt alla laskuma ja olime juba üsna varsti kerges mägises piimapudelis ning alles nüüd märkasime ka üksikuid mägilompe ja veeniresid. Selgem tundus ka rada. Templi pinnale astudes olid jalad pehmed nagu makaronid, hing aga tohutult tänulik ja meel ergas. Sealsed templihooldajad küsisid, kust me tuleme ja kui näitasime pilte kraatrist ei uskunud nad oma silmi. Paljud teisedki Bali kohalikud ei tahtnud hästi uskuda, et me tõesti Gunung Agungi otsas kahekesi ära käisime. See oli kindlasti üks minu kõige erakordsemaid elamusi ühe pühapaiga kogemises. Alles hiljem mäe kohta rohkem uurides sain aru, kui tähtis see kohalikele on ning, et just seda mäge peetakse universumi teljeks. Kohalike jaoks ongi Mt Agung püha mägi ehk jumalate mägi ning selle teisel küljel asub ka üks kõige erakordsemaid Bali templeid ehk templite Ema- Pura Bekish. Arvatakse, et mäel elab ka Mahadiwa ülim ilming, kelleks on Lord Shiva ja just selle pärast peetakse Mt. Agungi ka universumi teljeks. Bali müüdid räägivad, et Agung on kõigest tükike hindude pühast mäest Merust, mis oli varem universumi metafüüsiline, spirituaalne ja füüsiline keskpunkt, ühendamas maad taevaga. Hindu tekstidest selgub, et Hindu jumalused jagasid Meru mäe hiljem 3 osaks, et jaotada taskaal Bali, Java ja Lomboki saarte vahel. (Allikas: http://www.balirental.villas/en/the-history-behind-balis-sacred-mount-agung) Kohalike jaoks tähendab mägi kõike, see mõjutab nende elukeskonda ja isegi seda mis suunas asetada magades pea. Öeldakse, et mäest (põhjast e kaja-st) voolava veega tuleb olla ja tegutseda samas suunas ehk mere poole (lõunaase e kelod-esse). Vesi pidavat olema rahulik/puhas/püha mäe suunast tulles ja mida ookeanile lähemale see rahutumaks muutuma.

veebruar 2019

Maia Pruuli

5477 /