Otsisime pühapaiku hiiekaardi järgi oktoobrikuu laupäevahommikul koidueel, et püüda valgust, mis ärataks hiie olemust. Sõiduk tegi kruusateel trikke, mis äratas meele, teele jooksis hirveke, mis pani teadlikkuse kõrgtasemeni. Kuidagi ootamatult, isegi märkamatult sattusime rändrahnu juurde. Hiljem küll kaardilt mandri-Eesti kõrgeima rändrahnu kohta rohelist punktikest ei leidnud, kuid ülev oli olla kohas, kuhu jääaeg oma märgi jätnud. Kivi tekitab tunde, et aega on, peatuda, hingata ja tunda. Sellega leidsime oma hiie, kuhu naastes jälle kord jalutada ümber kivi ning tänada vaaremasid ning -isasid.