Külastasime Karjaküla hiiemäge, mida kutsuti ka Pähklimäe hiieks, terve grupiga. Peale paarikilomeetrist jalutust jõudsime hiieni, kus juba tundavalt valitses teistsugune energia. Mäe jalamil seisis suur puu, kes justkui valvas sissepääsu - kes tahtis siseneda, küsis temalt luba. Jalutades langenud puu alt läbi, mis moodustas värava, jõudsime hiiemäe otsa. Annid olid kaasas igaühel: punased paelad, isetehtud ese, raha, toidupaluke ja ka soe teretus hiiehingedele ja -vaimudele. Kuigi andidega kaetud kive on seal mitmeid, nende hulgas ka meeste- ja naistekivi, siis jäi minu pilk pidama ühel tublil kasel, kelle ees oli samuti andidega kaetud lohuga kivi. Ühtäkki tabas mind vajadus seda kaske punaste paeltega ehtida. Punusin ja sidusin rahulikult, seda peab hingega tegema... Järsku tundsin punudes aga ülevoolavat üllatust ja rõõmutunnet! Kuidas? Mina olin ju rahulik... Panin käe kase peale, kes meie pärimuses on murede ja juttude kuulajaks ning sain aru: hiiehing oli rõõmust tuules sabisemas, et keegi teda mäletab ja veel ehtida tahab! Oli ju palju aega viimasest korrast möödas... Ka hiiehinged tahavad, et keegi neid mäletaks, nendega räägiks ning vastutasuks ka meile head õnne jagada soovivad. Külastage ka iidseid hingi kohas, kus iga puu, leht, rohukõrs ja muld te jalge all on püha ja võimsalt maagiline. Mina sain tänutäheks endale nii mõnegi kadunud tarkusetera.