| Ülesvõtte lugu: | Tegu oli Everesti baaslaagri matka 7. päevaga. Alustasime 3985m kõrguselt Pangbochest ja lõpetasime 4410m kõrgusel Dingboches. Terve päeva saatis meid matkal Ama Dablami tipp (6812m) paremal käel. Väikestes külades teel oli juba üsna standard, et hoovides kasutati suuri kumeraid sati-panni peegleid, millega vett kannus kuumutati. Gaasi ja elektriga seal väga priisata ei ole. Sel päeval kohtasime ka esimest evakuatsiooni-sõidukit. Selleks oli hobune, seljas oli ilmselt mäehaigusest vaevatud kandam. Siit edasi oli neid näha sagedamini. Dingbochesse jõudsime kõigest 4 tunniga. Lõin teemaja katusele oma päiksepaneeli lahti ja ühendasin akupanga külge. Valget aega oli veel paari tunni jagu. Energiat oli ka selgelt üle. Otsustasime paari sõbraga, et lähme vaatame lähedal ühte põnevat mäenukki, kust eemalt vaadates paistis nagu mingi pühapaik olevat. Üks šerpadest seda ka kinnitas. Hulk lippusid lehvis ja keset nõlva oli ka mingi suurem palvelippudega tähistatud ala. Sõbrad plaanisid minna mööda matkarada, mina aga tahtsin näha, kui raske siis see otse mäest üles rühkimine sellisel kõrgusel on. Ikkagi natuke rohkem loodust ka, nii palju, kui seda sel kõrgusel veel oli. Mäe tipus oli rada nagunii olemas, seega eksimise ohtu polnud. Andsime matkakaaslastele oma marsruudist teada ja lubasime enne pimedat tagasi olla. See otsus oli kahtlemata üks kogu reisi maalilisemaid elamusi. Kogu tõusu tegemiseks kulus mul 1h ning tõusumeetreid tuli sellega 200. Üsna kohe mäenõlvale jõudes tuli paks pilv ja kattis kogu mäejalami kinni. Edasi kulges matk paksu vati sees. Ühel hetkel väikest puhkepausi tehes jäin pilvi imetlema ja järsku avastasin, et pilvedest vaatab läbi Ama Dablam. See oli täielik üllatus, sest arvasin, et ükski lähedalasuv mäetipp nii kõrgelt taevast ikka ei paista. Selline tunne oli korraks, et asun kusagil sügaval all orus. Väga uhkeid vaatepilte pakkusid ka linnud, kes hääletult järsku kusagilt paksu vati seest ilmusid ja vihinal üle pea lendasid. Vaikselt ülespoole kulgedes kohtasin ühe suuremat valget jakki. Tegi teine tigedat häält ja olles juba näinud, mida tige jakk võib mägimatkajaga teha, ei söandanud ligemale minna. Juba tegin peas plaane, kui ta minu vastu suuremat huvi peaks hakkama tundma, õnneks nii aga ei läinud. Hiljem kuulsin šerpa käest, et jakid võivad küll suured ja vahel pahurad olla, aga piisab sellest, kui võtad maast kivi ja juba nad kardavad. Ilmselt on kohalikel karjastel selline füüsiline meede üks lihtsamaid, kuidas järsul mäenõlval taolisi suuri loomi ohjes hoida. Mahtusime aga üksteisest kenasti mööda ja jõudsingi mäeharjale. Mõnisada meetrit allapoole liikudes jõudsin šerpa viidatud pühapaigani. Arvukate väikeste kivi-püramiidide külge olid kinnitatud palvelippude ahelad. Pühapaik asus väikse järsaku serval, kust avanes hea vaade pilvedele, mis all asuvat orgu katsid. Peale väikest puhkust astusin edasi kodu poole. Kogu see ettevõtmine võttis ikka päris läbi. Pea kergelt tuikas ning oli selgelt aru saada, et õhk on midagi muud, kui see, millega muidu harjunud. Vaatepilt oli aga erakordne. Täielik vaikus, ainult tuule valge müra, nähtavus piiratud. Väga võimas kogemus, ja mitte ühtegi teist inimest ümberringi. Allatulles kohtasin ka paari mägikitse vist (ei tundund vähemasti, et mingid koduloomad oleks). Koos minuga tuli mäelt ära ka toosama jäme valge jakk, karjus kannul- tööpäev sai läbi. |
| Pühapaiga nimi: | Narkangi mäe pühapaik Nepaalis |
| Koht: | Dingboche, Narkangi mäe jalamil, Nepaalis |
| Pildistamise aeg: | 11.10.2019 |
| Autor: | Andres Mereäär |
Autor annab ülesvõtte Creative Commons 3.0 litsentsi tingimustel vabakasutusse. Ülesvõtet võib mittetulunduslikel eesmärkidel ja autorile viidates tasuta kasutada.