Kohe, kui seda mändi tee pealt nägin, teadsin, et ta on üks hiiepuu. Temas oleks justkui seletamatu vägi - juba kaugelt vaadates on ta eriliselt võimas ja samas õrnalt kahar, aga lähemale minnes tekib korraks isegi tunne, et justkui pelgaks sellist vägevust. Siiski on ta okste all rahu ja eriline vaikus, justkui maailma hääled sumbuksid, kuuled vaid omaenda südamelööke ja hiiepuu oksi tuulega ja viljaga rääkimas. Lõputuid looduse pajatusi.