Pilt tehtud tuttavas ja lähedases lapsepõlvekülas Palukülas, kus elasid mu vanavanemad ja kus veetsin nõukogudeaegses lapsepõlves imelised aastad 1976-1988 (koolivaheajad, nädalavahetused, jooksvad käigud). Käin paigas igal aastal suvel ja varasügisel. Kohalikusp pühast hiiemäest ja selle ümbrusest ja eri osadest kuulsin lapsena natukene vanematelt inimestelt ja isiklik avastamisrõõm ürgses puhtas looduses. Teabeallikad minu isa, vanavanemad, külainimesed. Hilisemal ajal internetist leiud ajaloolistele faktidele. Minu isa, kes Palukülas nooruses kasvanud, on sündinud 1950ndatel. Vanaisa, kes kohapeal pikki aastakümneid elanud, sündinud 1912.

Pühapaigas on avatud tipp, kus on vaba vaade ümbruskonna metsadele ja rabajärvedele. Sellest natukene edasi teatud suunas läbi väikese oru minnes tuleb uus tõus, mis on juba metsa all varjatult. Seal on kõrgeim punkt. Hargnevad metsased matkarajad jalutajatele, jalgratturitele, orienteerujatele. Siin-seal uuendatud teadetetahvlid looduse korjendustega ja radade juhistega. Uhked ürgorud. Rikas loomariik. Täielik puhtus ja värskus. Lähiümbruses paiknevad hõredalt mõned talukohad, majad. Avatud vaatega tipust paistab mäest üle kruusatee kaasaegne söögikoht ja väike tiik, mille isa lasi kaevata 1980ndate lõpus. Mägi pakub eri suundades erinevaid kallakuid, järsemaid ja tasasemaid. Talvel hea kelgutada. Juuni lõpuosas leidub mäel kõikjal rohkesti metsmaasikaid. Mäe ühest osast saab liikuda radade kaudu rabadesse ja Venedepõlve rabajärvele.