Vana-Vigala hiis
Paikka
Rapla maakond, Märjamaa vald, Vana-Vigala küla. Hiie läheduses asub Hiieküün. Puu asub Hiieoru serval Hiieoja suudmes.
Pyhän luonnonpaikan nimi/nimet
Vana-Vigala Hiis, Hiieorg, Hiieoja
Kuvaus
Vana-Vigala hiis on maausuliste pühapaik Rapla maakonnas Märjamaa vallas. Hiis asub Vigala jõe vasakul kaldal Vana-Vigala ja Tiduvere külade piiril nn Hiieoja ja Hiieoru ümbruses. Niisiis võtsime sihiks leida üles Vana-Vigala hiis. Kusjuures olin seal kunagi lapsena käinud ja üks udune mälupilt siiski ühest suurest puust peas oli.
Ilm oli ilus ning kohale jõudes oli koheselt tunne, et olen jõudnud kuskile tähtsasse kohta. Kohta, mis on püha. Päike paistis, õrnalt puhus tuul ning ümberringi oli vaikus. Ainult sügisest linnulaulu oli kuulda. Parkisime auto Hiieküüni kõrvale ning seadsime sammud metsatuka poole. Enne veel heitsime pilgu stendile, kus oli võimalik lugeda hiie kohta. Samuti oli seal kirjas nö hea tava, kuidas sellises pühapaigas olla ning käituda.
Viimaks jõudes jõe kaldale nägin vana roostetanud silti, mis näitas mulle hiiepuu asukoha. Ja seal ta seisis. Suur tammepuu, mis kasvab väikeses metsatukas Hiieoja suudmes. Lahkudes otsustasin ka mina jätta puu külge oma punutud paela. Eks näis, võibolla toob mullegi õnne...
Siinne hiiemets on segametsatukk, kus toimusi hiiepühad veel 17.-19.sajandil. 19. sajandi keskel oli hiiemetsa keskseim puu vana tamm, mille õõnsusesse pärimuse järgi olla mahtunud kolm meest. Rahvas pidas puud pühaks ja viis sinna ande - värvilisi paelakesi, lõnga ja viljapäid.
Vana-Vigala hiis on 20. sajandi lõpul saanud laiemalt tuntuks eelkõige tänu Aleksander Heintalule ehk Vigala Sassile, kes tegutses 1985. aastani Vana-Vigala mõisa pargi hooldajana. Muideks hiie suhtes teisel pool jõge asub Vigala Sassi loitsukivi. Ka sinna tuuakse inimeste poolt mõnikord “ohvreid” (paelad, raha, jne). Vana-Vigala hiis on 1998. aastast muinsuskaitse all.
Ilm oli ilus ning kohale jõudes oli koheselt tunne, et olen jõudnud kuskile tähtsasse kohta. Kohta, mis on püha. Päike paistis, õrnalt puhus tuul ning ümberringi oli vaikus. Ainult sügisest linnulaulu oli kuulda. Parkisime auto Hiieküüni kõrvale ning seadsime sammud metsatuka poole. Enne veel heitsime pilgu stendile, kus oli võimalik lugeda hiie kohta. Samuti oli seal kirjas nö hea tava, kuidas sellises pühapaigas olla ning käituda.
Viimaks jõudes jõe kaldale nägin vana roostetanud silti, mis näitas mulle hiiepuu asukoha. Ja seal ta seisis. Suur tammepuu, mis kasvab väikeses metsatukas Hiieoja suudmes. Lahkudes otsustasin ka mina jätta puu külge oma punutud paela. Eks näis, võibolla toob mullegi õnne...
Siinne hiiemets on segametsatukk, kus toimusi hiiepühad veel 17.-19.sajandil. 19. sajandi keskel oli hiiemetsa keskseim puu vana tamm, mille õõnsusesse pärimuse järgi olla mahtunud kolm meest. Rahvas pidas puud pühaks ja viis sinna ande - värvilisi paelakesi, lõnga ja viljapäid.
Vana-Vigala hiis on 20. sajandi lõpul saanud laiemalt tuntuks eelkõige tänu Aleksander Heintalule ehk Vigala Sassile, kes tegutses 1985. aastani Vana-Vigala mõisa pargi hooldajana. Muideks hiie suhtes teisel pool jõge asub Vigala Sassi loitsukivi. Ka sinna tuuakse inimeste poolt mõnikord “ohvreid” (paelad, raha, jne). Vana-Vigala hiis on 1998. aastast muinsuskaitse all.
Päiväys
14.10.2018
Julkaisija
Annabel Vaarma
id
4654 /
