Ametlik lugu ütleb,et jääajal tõi jää selle hiidrahnu seisma kõiki gravitatsiooniseadusi trotsides kummalise nurga all teise kivinuki peale. Kohal olles on selge, et tegu pole ainult loodusime vaid väepaigaga, kuhu jõudsime suvisel hilisõhtul ning seda vaikust ja väekust kogedes tekkis koha suhtes suur aukartus. Valgus polnud enam parim pildistamiseks, aga olimegi läinud pigem koha erilist väge kogema kui ilupilte tegema. Tundus, et 7 meetri pikune graniitrahn ei tohiks mitte mingite loodusseaduste kohaselt sellises asendis püsida, kuid ta püsis - ja püsib ilmselt veel kaua, nagu märk meie muistsest teadmisest. Ka need ei tohiks enam alles olla, aga on.