Ohvrikivi "Ristivälja suurkivi" Asub Viljandi maakonnas. Kolga-Jaani vald. Parika küla põhjaosas, Viljandi - Põltsamaa maantee ääres, sellest 50 m läänes, Kolga-Jaanist ca 8 km kagu pool, Parika küla Kõrtsi teeristist 500 m põhja pool. Teelt nähtav ja hõlpsasti leitav ning talusse viivat teed pidi kergesti ligipääsetav. Lapik lamedapinnaline madal rahn, mis istub nähtavasti suuremas osas pinnases. Kõrgeimaks on loodetipp, kust ida poole rahnu lagi madaldub sujuvalt maapinnani. Rahn ristkülikukujulise põhiplaaniga, pinnal 2,6 x 0,6 m ja 0,25 m sügavune rennitaoline lohk, loodepoolsemal osal teinegi, madal (0,05 m) ja ebamäärasem lohkvorm. Ümbrringi hooldatud heinamaa, varasemalt teadaolevalt oli ümberringi põlismets ja hiis, kivil käidi ka ohverdamas, minu külastusel ohverdamise jälgi ei olnud. Pikkus Laius Kõrgus Ümbermõõt 7,8 6,3 2,0 24,5 m Looduskaitse teatmik, 1960 7,8 5,5 1,7 24,5 m H. Viiding, 1986 (käsikiri) 8,0 5,9 1,4 23,3 m Suure-Jaani Metsam., 1981 7,4 5,8 1,4 24,5 m H. Viiding, 1986 Andmed: https://eelis.ee/default.aspx?state=3;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=yrg&obj_id=1037019754 Rahvasuus (Kolga-Jaanis) räägitakse, et Vanakurat käib igal kadu neljapäeval seal kivi peal istumas ja sellel hetkel sealt möödujaid endaga põrgusse kaasa meelitamas, mõni olevat ka vägisi kaasa võetud. Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.