Meid oli külastamas tuttav Saksamaalt ning otsustasime üheskoos oma pundiga, et võiks talle näidata meie loodust. Nii siis saigi ühel suvisel õhtul suund võetud Taevaskoja suunas. Seal viibimise meeleolu ning kogemise tegi huvitavaks ka kergelt hämar ning vihmane ilm. Kõndisime ning tutvustasime sakslasest sõbrale sealseid lugusid nii pärimuse ja uskumuse osas kui ka “Viimse reliikvia” võttepaikadest. Näiteks näitasime talle Emalätte koobast, kus rääkisime allika olulisusest ning selle ravivast toimest, ning selle vahetus läheduses ka puud, kuhu inimesed on jätnud oma ande paelakeste näol.