Ämmamäe kivikalme
Isiklik kogemus: Olles elanud terve elu Iru naabruskonnas ning sattunud jalutama ka Iru linnuse kui ajaloolise maamärgi juurde, siis imekombel ei turgatanud kordagi varasemalt mõttesse, et selle lähiümbruses (ligikaudu 500 meetri kaugusel põhja pool) võiks asuda ka üks ümbruse ainsana säilinud kivikalme. Ämmamäel asuva kalmeni viiva tänava läheduses algab Pärnamäe tee, mõnesaja meetri kaugusel ületab Narva maantee Pirita jõe ning vahetus läheduses asub kohe “Iru” bussipeatus. Bussilt maha tulles, suundusin kõigepealt Linnuse teele, kust tänava alguses on koheselt vasakut kätt väiksem teerada (kivimüüri vahelt läbi), millest üles minnes jõuab juba Iru ämma skulptuurini. Sealt mööda teerada edasi suundudes (skulptuurist otsevaates paremat kätt), jõuab Aloe teele, mille esimese vasakule jääva eramaja juurest saab suunduda mööda sissetallatud rada heinapōllule. Kalme jääb põhimõtteliselt paralleelselt Kopra tee 3 eramuga (kujutatud ka Maa-ameti kaardil) ning paikneb silmnähtavalt ümbruskonna suhtes kõige kõrgemas kohas, klindi lähedal. Välimuselt üsna korrapäraselt ümmargune. Esmamuljes ei pruugi arusaadagi, et tegemist oleks pühapaigaga, sest pinnas on rohtu kasvanud ning samuti asuvad seal eriliiki puud. Vaadates selle erikülgi, sain vaatajana näha, et üks külg on laugem kui teine. Samuti jäid jalge alla mōned sammaldunud nii väiksemad kui ka suuremad kivid. Ära tuntavaks teeb koha see, et selle Narva maantee poolsel küljel asub Eesti Vabariigi kaitse all oleva geodeetilise punkti märgistus. Üleüldine ümbrus oli korras, kuid oli näha, et sinna on kohalikud tallanud jalgrajad, mis lihtsustab kalmeni jõudmist. Ajalugu: Arheoloogiliste uuringute kohaselt on kalme rajatud tõenäoliselt m.a. alguse paiku või varem, kuid sisaldanud ka 5.-6. sajandi leide. Lihtsamalt öeldes: tõenäoliselt rajatud eelrooma rauaajal (500 e.Kr - 50 p.Kr), kuid järelmatmisi on tehtud ka rooma rauaajal (50-450 p.Kr). Esmakordne mainimine - 1938. aastal O. Saadre arheoloogilise inspektsiooni aruandes. 1956. aastal kaevati kalmest A. Vassari juhtimisel läbi ligikaudu veerandik (kalme edelasektor 42 ruutmeetri ulatuses). 1964. aastal võeti kalme muinsuskaitse alla ning 1971. aastal koostas arheoloog Vello Lõugas mälestise passi. Mälestise tunnus: kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluid ning ajaloolist ja teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht. Lisaks on arheoloogilistel uuringutel kaevatud läbi ka teisi kivikirstkalmeid, mille põhirühm asus linnusest umbes kilomeeter ida pool Iru Nehatu loopealsel, Iru soojuselektrijaama territooriumil. Abimaterjalid: http://www.eestigiid.ee/?SCat=28&CatID=0&ItemID=1407 https://www.iru.ee/index.php?id=3 https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=17540
