Описание
Pean tunnistama, et kivid on minu jaoks ehk kõige igavamad pühad ajaloomärgid. Peale Kullaga ohvrikivi leidmist muutus minu arvamus kividest, eriti ohvrikividest sootuks. Suhteliselt lihtsalt leitav kivi asus vastküntud sügisesel põllul. Kivi raamistasid kuivanud kõrred, mis jättis justkui pehme pesa mulje, milles kivi laisalt lebas.
Alguses tundus kivi päris väike, aga meeled said erksaks, kui piilusin ka kivi taha, mis paljastas kivi kogetud ajaloo ning tema tõelise olemuse. Kivi kuklal kükitades tundus maailm nii väike, ka auto paistis nagu mängukann. Koha leidsin pühapaikade andmekogust ja võtsin selle külastuse ja pildistamise kavva, et esitada foto konkursile.