Lätteni jõudmine läbi rohelise võpsiku oli omamoodi "põrgulik". Tee peal tuli ületada mitmeid mahalangenud puid, mis juurtega üles kistuina paistsid nagu elavad seinad, kuna vertikaalse mullamüüri peal oli hakanud kasvama sõnajalad. Pärale jõudes paistis aga kõik üsna rahulik olevat. Allikas hingas liiva ja oksakihtide all vaikselt omas rütmis ning väikesed kivid veepõhjas sätendasid päikesevalguses just kui hoiatuseks. Põhi ei paista veel.
http://andmekogu.hiis.ee/kohad/V%C3%B5rumaa-2733/Urvaste-2741/Visela%20P%C3%B5rgul%C3%A4te-295