Oli kaunis oktoobri sügishommik. Ilmateade näitas viimast päikeselist ilma, enne algavaid vihma ja lumesadusid. Otsustasin ilusa ilma ära kasutada ning minna hommikul päikesetõusuks Soomaale, Riisa rabasse, kuhu sattusin viimati aastaid tagasi. See hetk oli nii vaikne ja imeline, kui jalutasin ihuüksinda mööda laudteed, päikesekuma vaikselt rabametsa tagant ergastumas. Härmas sootaimed õhkamas karget külma, kuid päike, mis lõpuks männilatvade vahelt paistma hakkas, andis parasjagu sooja. Terve raba oli hommikupäikese kiirte valguses justkui teemant. Lendasin oma drooniga raba kohal ning imetlesin seda kaunist vaatepilti mida loodus mulle serveeris. Maa oli härmatisest suhteliselt hele, kuid puude kolletunud lehed lõid kauni kuldse kontrasti. Pildil on näha Riisa raba, mis asub Navesti jõest paremal. Pisikeselt on näha ka rabajärved, mis olid vanade eestlaste jaoks pühad kohad, kus  ennast laadimas ja hinge puhastamas käidi.

Alljärgnev suust-suhu info pärineb Malle Ojalt, kellele pärandas oma teadmised ja kogemused tema vanaema Melanie Lossmann (nüüdseks kahjuks juba meie seast lahkunud). Tema kodutalu asus Soomaa lähedal Lemmjõel.

Riisa raba oli pühapaik, kus maausulised koos käisid ning looduselt jõudu ammutasid. Traditsioonide kohaselt süüdati rabajärve ääres lõkkeid nii hingepuhastuse kui ka hingedega suhtlemise eesmärgil. Rabajärve peeti püha vee allikaiks, millega pesti end puhastavatel ja tervendavatel eesmärkidel. Sügisesel pööripäeval ja peale seda käidi suhtlemas surnute hingedega. Nende mälestuseks ja austuseks seoti kombestiku järgi puudele linte. Sealt korjati ka enamus taimi, millega suitsutati kodusid kutsumata hingede ärasaatmiseks. 

Pildi parempoolses osas on kujutatud Riibaku raba ja rabajärv, mis oli põhiline koht, kus pühasid rituaale läbi viidi. Peale Riisa käidi ka Öördi rabajärvede ääres, mis asub samuti Soomaal.