Описание
Huvitav on mõelda, et kipume tihti kuskile kaugele avastama erinevaid huvitavaid paiku, mõtlemata või väärtustamata seda, mis on meie ümber. Taagepera ohvrikivi on minu maakodust paari kilomeetri kauges, samuti koolist, kus töötan. Viimati käisin kivi juures 25 aastat tagasi, kui ise veel Ala Põhikoolis õppisin. Nüüd sattusin sinna õpetajana. Mäletan paika üsna hämarana, kivi suurte puude all. Täna on seal üsna suur lage plats ja kivi tundub selle keskel väiksena...küllap olin toona ise väiksem ja kivi tunduski suur. Läksin kivi juurde üsa õhtul - ootasin tegelikult õhtupäikest. Mõtlesin paar korda päris tõsiselt, kas minna tagasi või jätkata teekonda. Esmalt ehmatas mind miski suur lind, kes üsna minu kõrvalt suure tiivaplaginaga lendu tõusis. Pisut edasi minnes kuulsin raginat. Põder, kes noores kaasikus õhtusöögil oli, kartis ilmselt sama palju kui mina ja oli sunnitud toidulauast suure raginaga põgenema. Tundsin sama aga võtsin end kokku ja läksin edasi. Seal see kivi siis seisis, oluliselt väiksem kui 25 aastat tagasi. Lootsin eest leida ka lugu, aga lugu polnud. Miks ma ootan alati pühapaikades mingit lugu? Tegelikult mõtlen alati oma õpilaste peale, nemad ju küsivad ikka, et miks nii või miks naa? Loo järgi oleks ju hea rääkida, et kunagi ammu, ammu oli nii.... Üsna raske on neile ühes täiesti tavalises metsas asuvat täiesti tavalist kivi huvitavaks teha, kui ei ole lugu. Aga mina leidsin googeldades oma loo. Sain teada, et Taagepera ohvrikivi oligi kunagi ammu päris tõsiselt koht, kus käidi ohverdamas. Ohverdati näiteks siis, kui koju soetati midagi uut ja et see ikka kestaks, käidi haldjatele ohverdamas. Kivi juurest on isegi raha leiti, mis on kunagisi ohverdamise tõestamiseks. ...aga mina läksin paljaste kätega, kuigi soetasin oma maakodu alles pool aastat tagasi lähedusse ja õige oleks olnud selle eest haldjatele ande viia. Või on see minu ohverdus, et....saingi kivile loo vs kaevasin vana loo välja ja oskan seda ka edasi anda.