Описание
Leidsin tee Suitsumäe püha lõhmuse juurde mullu kuldsel porikuu päeval. Ajahambast puretud puu seisis rahulikul meelel oma kohal, vaid tema ümber võis märgata ajastust tingitud muutusi. Pole raske ette kujutada aega, mil sel pühal kohal riitusi läbi viidi nagu kirjeldab Jaan Rootslane 1896. aastal. Minu tähelepanu köitsid puule köidetud soovipaelad. Ühe kohta neist ’pael’ küll öelda ei saa, sest oksa külge on köidetud naisterahva nailonsukk. Miks..? Millal..? Nähtust lummatud ja saladuslikust sukast hämmingus olen veel praegugi. Milline on selle soovisuka lugu..? Jaan Rootslane (1896): Võnnu kirikust umbes paar versta kaugel on nendanimetatud Suitsumägi, mille pääl üks põhjatu vana lõhmus kasvab. Küll keeruline ja haruline ja seest õõnes, ka hästi jäme. See olnud ennemuiste rahva püha hiiepuu, mille all ohvrialtar olnud, kus esiteks üksi noori elajaid ohverdatud. Ohverdamine sündinud põllukividest saunakerese kombel valmistatud ahju pääl, kus loom tervelt ära põletatud. Enne põletamist saanud küll loom ühe selle tarvis valmistatud masinaga pähe surmahoop antud. Siis olnud veel seda tarvis tähele panna, kumma külje pääle loom maha langes. Langenud parema külje pääle, siis võtnud hiis ohvri hea meelega vastu ja ohvritooja soovimised läinud täide. Aga langenud loom pahema külje pääle, pole siis ettevõttel mingit õnne olnud. Viimaks hakanud koledad sõjad meie maal pääle. Küll toodud rahva poolt hiiele hulga kaupa ohvrid, aga pole see ka enam aidanud - võerad võtnud ikka enam ja enam võimust. Pole enam loomade ohverdamine aidanud hakanud viimaks sõjavangisi inimesi ohverdama. Mille pääle ohverdamist kordasaatja käsu andnud altari tarvis õige suuri kiva kokku vedada, mis ka tehtud. Igal ühel ümbrekaudsel elanikul olnud üks kivi tuua. Nendest tehtud suur altar, kus kõik sõjavangid elusalt ära küpsetatud. Aga viimaks võtnud võerad siiski võimust, häävitanud püha [hiie] ära, lõhkunud altari maha. Ka hiielegi pole mitte armu antud, vaid raiunud selle keskelt pooleks ja tüvi hirmsal kombel ära. Aga püha puu ei kuivanud sellegiperast mitte ära ja seisab tänapäevani ja haljendab igal suve ajal. Ehk küll häävituse jäljed selgesti näha on, mis tema raskest minevikust tunnistust annab. Ka on mahalõhutud altarikivid puu ligi ahervarre kombel maas. Ka kaunis mürakad. Siis olnud sääl veel üks ilus tiigikene, mis nüüd aga kuiuv on. Selle tiigi kaldale matnud kõik ümbrekaudne rahvas oma rahalise varanduse maha, mis aga veel ühe tammepuust valmistatud lootsikuse pantud ja olla veel tänapäev sääl olemas. Aga et koha pääl palju suitsutatud, saanud ta omale nimeks Suitsumägi. Praegu on ka sääl olev talu enese nime saanud Mäesuitsu. Olen ise kohta mõnda sada korda näinud ja seal ka käinud. Mitmete suust Võnnust. Allikas: http://www.folklore.ee/lepp/vonnu/?sel_id=28