Tammemäe hiis
Vanamõisa külas asub iidne Tammemägi teise aastatuhande algusest. Tammemägi on looduslik pikliku kujuga moreenküngas, mille mõõtmed on 54,5 meetrit x 15 meetrit. Tammemägi asub külateelt natukene väljas, kuid sinna juhatavad teeviidad. Metsa jõudes tundsin end imelikult, justkui keegi oleks mind jälginud. Muidugi lisas närvipinget teadmine, et lähen ikkagi väga pühasse kohta ning ei tohi seal valesti käituda. Õnneks on Tammemäe lähedale asetatud ka infotahvel, kus kirjas Tammemäe ajalugu ning väike meelespea, kuidas hiies peaks käituma. Praeguseks on Tammemäe jalamile rajatud varjualune puhkamiseks ja einestamiseks, kõrval on lõkkeplats. Varjualusele on püsti pandud pisike Eesti lipp ning suurelt on lehvimas Eesti viir. Lisaks lippudele on varjualuse all märgata küünlaaluseid, mille peale saab panna suure õueküünla ning selle maa sisse vajutada. Aluseid oli seal vähemalt kümme. Arvan, et seal käib endiselt mingi grupp inimesi aeg-ajalt kokku saamas. Mäest üles minnes on kohe märgata suurt kivi, millele on raiutud mõõk, mõõgale on tahutud 800. Sellele kivile on ohverdatud palju: näha võib punaseid euromünte, 1-2 euroseid münte ning krooniaegseid münte. Kivi kõrval on paku otsas küünlalatern, mille ette on pandud lilli ning ka üks väike mandariin. Küünlalaternas põles küünal. Hiide jõudes otsustasin ka ise pisikese ohverduse teha, vastutasuks, et sain seda kohta jäädvustada. Jätsin ohvrikivile 2019. aasta Tantsu- ja Laulupeoks valmistatud uhke ja läikiva kaheeurose mündi. Mäel oli veel kivimärk numbriga 278, veel mõned suuremad sammaldunud kivid ning suured ja vanad tammed. Umbes nädal aega hiljem, kui Tammemäel käisin, oli minu ohverdatud kaheeurone münt ning mõned teised mündid kadunud. Tammemägi on oma nime saanud iidsete tammede järgi. Tammemäe hiit on kohalikud kutsunud ikka Tammemäeks, sest hiie nimetus on rohkem levinud Põhja-Eestis. Lõuna-Eestis on öeldud püha puu või püha kivi või näiteks Tammemägi. Praegu on Tammemäel 17 suurt ja vana tamme. 1999. aastal istutasid Viljandimaa omavalitsustegelased Madisepäeva puhul sinna uusi tammeistikuid. Rahvas uskus, et Tammemäe tammede alla on maetud Lembitu, selle mälestuseks on seal mäel Lembitu kivi. Hilisemate uuringute käigus on siiski selgunud, et Lembitut seal pole. Sellisele rahvapärimusele võis aluse panna Dr. Juhan Luiga, kes 1921. aastal oletas, et sinna Lembitu ja tema 1400 sõdalast maetud on. Teise rahvapärimuse kohaselt käisid muinasaja suured ja tähtsad eestlased Tammemäel nõu pidamas ning süüdati Lembitu kivil lõke. Kuigi uuringud on näidanud, et Lembitu pole oma viimset puhkepaika Tammemäel leidnud, tunnen, et nii võiks see siiski olla. Olles pärit Suure-Jaanist, julgen arvata, et Lembitu ning Lõhavere linnamägi iseloomustavad tugevalt kohalike elanike identiteeti ja vajalikkust kuuluda Eesti ajalukku niivõrd olulise peatüki tõttu meie ajaloos. Oleks Lembitu matmispaik Tammemäel, saaksime teadlikult seal käia teda austamas.
