Taevaskoda, sügisene vareselaul kajab paljandike seintelt, kõik kõduneb ja närtsib, taevas ujub hall pilvekiht, käed on külmad ja vihmast niisked, kaamera silm on hägune. Uidates mõõda vaikset jõeäärt tabab silmi keegi kes alles õitseb kui kevadine lumehunnik metsa all. vana pehkinud kase tüvelt kogub ta lugusi, kõneleb seen kuulmata keelt. Pildil Korallnarmik