Tartus, Toomäel asub kahe lohuga kivi, mida on sageli peetud ohvrikiviks, mille on kujundanud ja kohale kandnud jäämassid vähemalt tosina aastatuhande eest. Millal täpselt sinna uuristati lohud kultustoimingute jaoks, pole teada, aga needki on vähemalt paari tuhande aastased. Kivi algne asukoht pole teada. Toomemäe kivi on tõenäoliselt looduslikku päritolu, need meenutavad Fennoskandia kaljudes sagedasti leiduvaid koskede ja jääsulamisveega kulutatud süvendeid, nn. hiiukirnusid. Arvatavasti on üks hiiukirnude põhjadega rändrahn koos mandrijääga ka Toomemäe piirkonda sattunud. Sellele, et kivi alles eelmisel sajandil Kassitoomel liiva ja kruusa kaevandamise järel päevavalgust nägi, viitab ka tema harukordselt sile ja murenemata pealispind. Kuigi seda kivi on kirjasõnas sageli käsitletud muistsete eestlaste ohvrikivina, ei rajane sellised väited ei faktidel ega isegi mitte suulisel pärimusel. Esimesed teated kivi olemasolu kohta on 1880. aastatest, siis oli ta paigutatud Toomel olnud limonaadimajakese lähedusse [6]. Oma praegusele kohale Toomemäe lääneosas asetati kivi 1926. aastal. See jääb musumäe ette, mis on armastajate lemmik paik, millest keegi niisama mööda ei kõnni. Nelinurkse kujuga rändrahnu kõrgus on 0,7 m, pikkus 1,65 m ja laius 1,3 m. Sileda ja murenemata pinnaga kivi peal on kaks suurt korrapärase kuju ja sileda põhjaga lohku (ca 30cm). Üks linnalegend räägib, et tudengitel on tekkinud komme põletada pale lõpueksameid ohvrikivil konspekte, kusjuures on nähtud lausa latvadeni ulatuvaid leeke. Sellest on põhjustatud ka kivi ülapinna tugevad kahjustused. Täna on kivil ümber „vöö“, mille eesmärki ja lisamise aega kahjuks öelda ei oska.