Seda ei juhtu just sageli, et suur metsafirma pöörduks tema maal asuva hiiepaiga asjus eestkostjate poole. Tavaliselt käib ikka saag ees ja hiljem vabandatakse ja seletatakse audiitorite ja ajakirjandusega. Seekord läks aga teisiti. 2021. aasta alguses võttis Vestman Mets ühendust Maavalla Kojaga, et saada rohkem teada tema maal asuva hiiepaiga kohta. Maavalla koda omakorda kaasas Hiite Maja ja mitu teist asutust, et asjas selgust tuua. Mõne kuuga said hiie piirid selgeks ja aasta hiljem võime rõõmustada, et hiiepaik on puutumata.
Seda ei juhtu just sageli, et suur metsafirma pöörduks tema maal asuva hiiepaiga asjus eestkostjate poole. Tavaliselt käib ikka saag ees ja hiljem vabandatakse ja seletatakse audiitorite ja ajakirjandusega. Seekord läks aga teisiti. 2021. aasta alguses võttis Vestman Mets ühendust Maavalla Kojaga, et saada rohkem teada tema maal asuva hiiepaiga kohta. Maavalla koda omakorda kaasas Hiite Maja ja mitu teist asutust, et asjas selgust tuua. Mõne kuuga said hiie piirid selgeks ja aasta hiljem võime rõõmustada, et hiiepaik on puutumata.
Käisin Neeruti hiies uuesti eelmisel nädalal. Lageraie oli peatunud hiie piiril ning hiis rõkkas linnulaulust. Lehtede tärkamise eel lisasid hiiealusele värvi sinavad sinililled, verevad karikseened ja helelillad näsiniined ning lopsakad käopäkad. Põder oli hoolega einestanud murdunud haavatüvel. Hiie Räbätaguse veerul hakkasid silma mõned mullused pruunika pesajuure kõrred. Senine kogemus ütleb, et kui märkad kusagil ühte käpalise liiki, siis leidub seal veel vähemalt kaks liiki orhideesid. Seega tasub käpaliste õitsemise ajal sinna uudistama minna.
Hiie- ehk Hiiumägi asub Otepää kihelkonna Neeruti küla Vana-Jennu maaüksusel. Metsaga kaetud kõrgendik asub liigendatud maastikul, kus vahelduvad künkad, orud, soolapid ja veesilmad. Hiiemägi on 3,5 ha suurune ja lähema ümbruse suhtes kuni 11 m kõrgune mägi, kus kasvavad kuni 90 aastased männid, kuused, kased ja haavad. Ala idaosas on mets noorem – seal leidub peamiselt kuni 65 aastaseid kaski ja hall-leppi. Hiie kirdeosas asub mõnekümne meetrise läbimõõduga vesine lohk, mida võiks ehk nimetada Hiiemäe allikaks või lombiks. Lomp tähendab kohalikus maakeeles väikest looduslikku veekogu.
Hiiemäe piiridest on kõige silmatorkavam mäe lääneserv, mis langeb paarisaja m pikkuse üsna sirge ja järsu kaldana Räbätaguse lodusse. Mäe edelapiir kulgeb piki lauget kaldanõlva. Maastikul liikudes hakkab hästi silma ka mäe lõuna- ja kaguservas vanale talupiirile kuhjatud kiviaed. Mujal on hiie looduslikud piirid sujuvamad ning on ühitatud kinnistu piiridega.
Hiied on osa Eesti pärandist. Talude, teede, matusekohtade ning majandatavate metsade, põllu- ja karjamaade kõrval kuuluvad pühad paigad lahutamatult Eesti külamaastikku. Pärimuskultuuris on aineline ja vaimne ning argine ja püha tihedalt põimunud. Hiied on meie vanimad looduskaitsealad ja ühtlasi palve-, peo- ja tervenduspaigad. Mõnedki kogukondlikud hiietavad on jõudnud järjepidevalt meieni. Eestis leidub kümneid hiiepaiku, kus tehti jaanituld või koguneti kevad-suvisel ajal nädalavahetustel tuld tegema ja tantsima veel 20. sajandil. Sageli on hiied olnud nõupidamise- ja matusekohad, mõnikord ka rasketel aegadel pelgupaigad. Hiied on küll kogukondade pühapaigad, kuid sinna on mindud ja minnakse nüüdki vajadusel ka üksi – tervendama, nõu küsima, paluma, tõotama, tänama ja jõudu koguma.
Kuigi Eestis leidub sadu põliseid hiiepaiku ja nende kohta on talletatud rohkesti pärimusi, jaotuvad andmed väga ebaühtlased. Kui mõne hiie pärimustest võiks kirjutada terve raamatu, siis mõne kohta on säilinud vaid kohanimi. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) on talletatud üle miljoni lehekülje vaimset pärandit, kuid sellegipoolest leidub Eestis piirkondi, kus on pärimusi talletatud vähe, või üldsegi mitte. Viimaste hulka kuulub ka Neeruti küla ja sealne Hiiemägi.
Neeruti Hiiemägi kuulub pärimuse mõttes nö vaiksete paikade sekka. ERA kohapärimuse andmekogus on Otepää kihelkonnast digiteeritud üle 1000 teksti, kuid neist vaid kaheksas mainitakse Neerutit, neist omakorda vaid üks on talletatud Neeruti külas. Ometi on Neerutis elatud muinasajast peale ja see kant on rikkaliku pärandiga. Lisaks kaitsealusele keskaegsele külakalmistule ja muistsele asulapaigale on arheoloogid tuvastanud seal veel mitmeid vanu asula- ja matusekohti. Mõnedki neist asuvad Hiiemäe läheduses. Põlisküla maastikumosaiigi puuduv kild oli hiis.
Teave Neeruti Hiiemäest jõudis uurijateni 1981. aastal. Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegis on talletatud Neeruti küla Jennu talu vanaperenaise Selma Illaku teade, et nende talu endisel maal asub Hiiemägi ehk Hiiumägi. Selma Illak oli elanud kogu elu Neerutis ja seal oli sündinud ka tema isa. Seega oli tegemist põliselanikuga, kes tundis sealset maastikku ja kohapärimusi.
2009. a kanti Hiiemägi RMK pärandkultuuri kaardile. Metsamehest inventeerija teejuhiks oli naaberkülas elav põliselanikust koduloo-uurija. Kaardile kanti vaid punkt ja see sattus Hiiemäel asuva allika või lumbi kohale. Kuivõrd Maa-ameti eri ajal valminud kaartidel on Hiiumäe nimi kantud lähikonnas veel kahele erinevale kõrgendikule, võeti 2021. a alguses ette täiendav uurimistöö. Maavalla Koja, Eesti Rahvaluule Arhiivi, Võru Instituudi, Maa-ameti ja Hiite Maja koostöös koondati kõik senised andmed. Digiteeritud andmekogude kõrval vaadati läbi ka Eesti Ajalooarhiivi digimata mõisakaardid ja läbi lapati isegi Otepää Gümnaasiumi õpilaste kodulooliste tööde arhiiv. Küsitleti ka kohalikke elanikke ning nende kaasabil sai Hiie- ehk Hiiumäe täpne asukoht paika. Selgus ka, et mäge teavad eri põlvkondade inimesed ning tänaseks on käibele jäänud peamiselt Hiiumäe nimi.
Hiitega seotud traditsioonid on Eestis ja meie hõimurahvastel sarnased ning need käivad ka Neeruti Hiiemäe kohta. Hiis on põline kaitseala, kus püha ja puutumatu on kõik seal looduslikult asuv: pinnavorm, maapind, veekogud, kivid, puud-põõsad ja muu elustik. Head tavad kaitsevad hiie looduse puutumatust. Hiis nagu ülejäänud looduski tähendab ju lakkamatut muutumist. Kui inimtekkelise pärandi puhul (näiteks hooned ja rajatised) tähendab muinsuse kaitse lakkamatut võitlust loodusjõududega, siis looduslike pühapaikade puhul on see vastupidi. Looduspärandit rikub inimene ja parandab loodus.
Neeruti hiis on praegu paranemas vahepealsetel aegadel toimunud majandustegevusest. Ajapikku kujuneb sellest loodusmets ja hiie elustikus võtavad maad vanale metsale iseloomulikud liigid.
Hiie loodusliku poole kõrval on oluline selle kultuuriline ja vaimne tähendus. Ühtviisi väärtuslikud on pühapaikadega seotud põlised teadmised ja neid väljendavad kohanimed, samuti pärimused, uskumused ja tavad.
Eesti üldisele hiiepärimusele tuginedes võib eeldada, et Neeruti hiiemägi on olnud ümberkaudsete inimeste palve- ja peokoht. Tõenäoliselt on käidud seal ka ravimas ja nõu pidamas. Ei saa välistada, et Hiiemäel või selle kõrval võib asuda muistne matusekoht.
Hiie-nimelised kogukondlikud pühapaigad on peamiselt levinud Räpina-Tartu-Pärnu joonest põhja pool. Lõuna pool on tavalised nimed nagu Püha-, Palve-, Jumala-, Uku-, Tennüs- jms. Siiski leidub hiie-nimelisi pühapaiku ka ajaloolise Tartumaa lõunaosas ja ajaloolisel Võrumaal: Kambja, Rõngu, Sangaste, Otepää ja Kanepi kihelkonnas. Seal kohtab sõna hiis kõrval selliseid kohalikke vorme nagu iisi, iide, hiiu ja iha.
Neeruti Hiie- ehk Hiiumägi on osa Eesti pärandist ja ühtlasi ka väärtuslik osa Otepää kihelkonna ja Neeruti küla pärandmaastikust. Eesti põline tava on hoida osake loodusest püha ja puutumatuna kõikjal, kus inimene elab ja toimetab. See on aidanud läbi aegade säilitada meie maastikulist mitmekesisust ja elurikkust ning on aidanud kaasa meie rahva püsimajäämisele. Neeruti Hiiemäel peitub seega osake Eesti vaimsetest ja looduslikest juurtest. Seetõttu on hea teada, kus asub selle küla põline pühapaik ja looduskaitseala. On ühtaegu au ja rõõm olla selle pärandi hoidja.
