Loits ja Hiie vägi

TEOSEST

Teos ei ole pühendatud pelgalt ühele looduslikule pühapaigale vaid Eesti rahvapärimusele ja pühapaikadele üldisemalt. Kui palve puhul pöördutakse kõiksusevägede poole abi saamiseks, siis loits ei ole pelgalt abipalve. Loitsu puhul on tegemist kindla tahte väljendamise viisiga, inimese ja väe koostööga. Loitsude lugemine on üks iidesematest kommetest. Enamasti ei jää loitsuja vaid hüüdvaks hääleks vaid loitsuga võis olla ka seotud hulk erinevaid tegevusi, nt tarede suitsutamine, rohtude määrimine või sisse võtmine, ohvrite toomine jms.

Hoolimatu suhtumine esiemade ja esiisade pärimusse võivat halvasti mõjuda ka rahva vaimsele tervisele, tänu millele saavat võimust erinevad hukatusse ajavad pahed - pime rahaahnus, kibe kadedus, jõhker hoolimatus jne.

Tänavune aasta on meie maile toonud ka seni tundmatu tõve, mis on halvasti mõjutanud pea kõigi elu.

Loits ongi ühelt poolt üleskutse pöörduda oma juurte juurde, ent teisalt ka manifestatsioon, et mitte keegi kuskilt kaugelt ei tule ega asu tegutsema meie eest vaid me ise peame minema oma juurte juurde. Teisalt on ka loits mõeldud meid räsiva võõramaise tõve vastu.

Meie pärimus on rikas ja põnev ning seda on võimalik taaselustada ja populariseerida ka moodsate vahendite abil, sh heli- ja filmikunstiga. Nii anname igaühele võimaluse virtuaalselt osa saa kurja tõve peletamise loitsust ning kutsume ka üles hoolima loodusest ja inimestest enda ümber,

Teose heli- ja pilt on unikaalsed ehk loodud ja üles võetud spetsiaalselt antud teose tarbeks, tuginedes Kärla kihelkonnast (Saaremaa) pärit Hiie Isa väega tõve minema ajamise loitsul.

LOITSU SÕNAD
Isa hiie, tiie taie,
kuke lustus, saare sambus,
kivi kiidus, kiiste liist,

Kao ära, kurja tõbe!
Kasi senna, kus sind saadud,
mine senna, kus sind saadud,
kasi senna, kus sind tehtud,
selle kaela, kes sind teinud.

Loitsuga pöördub selle kasutaja esmalt hiieisa (maaisa) poole väe saamiseks, mille järel aetakse hiieväega tõbe ära. Loitsu võis kasutada ka nõidusega vms peale pandud haiguse/häda peletamiseks (selle kaela, kes sind teinud).

SAULA SINIALLIKAD
Teos on tulenevalt selles kasutatud loitsust filmitud Saula Siniallikatel, mida on läbi aegade tuntud paigana, kuhu on tuldud ravima ja elujõudu koguma. Uskumuse kohaselt aitavat allikavasi eriti hästi silmahädade ja erinevate nahatõvede puhul. Samuti olevat allikaveel noorendav toime ning pärimuse järgi olevat üks liiga pikalt allikasse kümblema läinud naine tagasi titeks muutunud.

Saula Siniallikad koosnevad kolmest erineva põhjavärviga allikast, milledest on need ka saanud oma nimed. Esimene on Siniallikas, mis tuleb rohekassinisest põhjast, teine Mustallikas, pruunikasmusta põhja järgi ja kolmas Valgeallikas, hallikassinise põhja järgi. Allikad muudavad eriliseks ja vaatemänguliseks nende põhjas asuvad grifoonid ehk üleskeemise kohad, kus vesi pinnasest välja tungib. Allikate vesti voolab edasi Pirita jõkke.

Eesti pärimusi kogunud M. J. Eisen on allikate kohta kirja pannud, et nende "vesi silmi arstida ja muudegi haiguste puhul mõnusaks arstirohuks olla. Muidugi mõista ei tohi arstimise korral hõbevalge puududa.”. Saula Siniallikate kohta on talletatud üle paarikümne erineva pärimusteate.

Vanema põlvkonna juttude järgi olla allikate juurest Kose-Uuemõisa häärberini viinud kaseallee ja üle allikate olnud sild.

Saula kandis asub ka muinasasulakoht, mille vanimad leiud (kulunud kantidega jahvekivid) pärinevad meie ajaarvamise eelsest I aastatuhandest.