Detsembri hämaruses, kui juba keset päeva kaob valgus, on pimedas hiies olla pisut kõhe, isegi kui on pisut valget lund maha puistatud. Sattusin tammehiiglase juurde, kelle jalad meenutasid loomakäppasid. Käpad astusid otsustavalt minu poole, kuigi jah, seda ainsat sammu tehes puu tardus, kivistus, muutus keerukujuks, ei liigutanud enam varvastki. Justnagu Lehmja tammiku kõik teised puudki. Nii vähemalt jutustab legend.