Vanasti kasvanud püha puu väikesel künkal kesk küntud maad. Praegu on aga pedaja ümbrus trööstitu – puu kõrvalt kulgeb Valga-Võru maantee ja mõne meetri kaugusel kõrgub nõukogudeaegse tankla kummituslik vare. Olnut ja olevat vapralt talunud pedajas on üle 300 aasta vana ning näinud nii mõndagi. Talle on viidud anniks toitu, vilja ja seotud annipaelu. Pulmarongid on puu juures peatunud ja noorpaarid temalt ühisele teele õnne palunud. Rahvas on kutsunud männipuud ka puugipedajaks – arvati, et vana männi okstes varjuvad varavedajad ehk puugid. Nii viidud koidu ajal puukidele puu juurde süüa, sest arvatud, et puugid abistavad oma toitjad. Samuti on arvatud, et kui pühast puust oks murda, nõrgub temast verd. Näha on, et puu on kaotanud mitugi suurt haru, arvatavasti tormituultele alla vandudes. Hargla pedajas on olnud ka modelliks ja teda on jäädvustanud Ott Kangilaski oma kuivnõelatehnikas graafilisel lehel „Vana pedajas Harglas“. Iga kord, kui Võromaad külastan, viib mu tee mööda ka Hargla pühast pedajast. Sellest vanast puust õhkub julgust ja uljust, vaprust ja trotsi. Soovin talle mõttes jõudu vastu pidada!