Helme allika pärimuslugu, mida oma raamatust “Eesti allikad” ei tahtnud mudaste kätega allika juures ette lugema hakata. See lugu olgu siinkohal kingitud neile seitsmele tublile lapsele, kes meil abiks olid, et nad seda oma lapselastele edasi räägiks. Allika juures oli muistne hiis, kus rahvas käis ristineljapäeval ja esimesel suvistepühal ohverdamas. Loo on 1962. aastal rääkinud Olga Parts: „Allikas asub paremat kätt lossi sissekäigust, all orus. Vesi on seal väga selge. Ajal, kui see mägi veel meie esivanematele – muistsetele eestlastele kuulus, kasvasid seal toredad tammed. Neljapäeva õhtuti käisid vanad eestlased hiies Taarale ohverdamas ja lõbutsemas. Igal kevadel puude lehtemineku ajal peeti siin püha. Siia kogunes terve kihelkond. Noored neiud, et oma ilu ja puhtust säilitada, ohverdasid helmeid allika kaitsevaimule. Sellest sai oma nime allikas ja ka kogu ümbrus. Noormehed kaapisid mõõgalt hõbevalget ja ohverdasid allikale, see pidi mõõga tugevaks tegema. Vanad, paganluse uskumused olid visad kaduma. Taara hiide ja Helmede allikale kogunemise traditsioon kestis kaua, kuigi soldatid valvanud hiit ja ajanud rahvast laiali. Lõpuks hävitati hiis: raiuti maha lehtpuud ja istutati asemele okaspuud. Viimaseid eestlased enam pühaks ei pidanud. Hiiemäest aeti läbi maantee. Hiie ohvrikivi viidi Helme lossi värava alla. Kui loss õhku lasti, päästis lossi väravavaht, eesti rahvusest sõdur, ohvrikivi ja viis ta oma kodukohta Jõgeveste Laose tallu. Vaatamata hävitamisele ja rüvetamisele püsis rahva hulgas traditsioon koguneda igal aastal taarausu suurimal pühal jällegi hiiemäele, kuigi ammu olid kadunud vanad hiiekombed ja säilis vaid kauem komme teeradadele riputada valget liiva, nagu hiie rüvetamise mahapesemiseks. See on juba aastaid tagasi, kui üks Koorküla vana põllupidaja (nimi on meelest läinud) oli oma talu noori ristineljapäeval käskinud Helmesse minna, öeldes: “Kas meie põllud ja väljad ei taha õnnistust, et teie sinna ei lähe?” Muistne ohverdamine pidi ju ohverdajale õnnistust tooma. Hiied ei olnud mitte ainult ohverdamise kohtadeks, vaid siia kogunesid noored ja vanad lõbutsemiseks. Pärast ohverdamist tantsiti ja mängiti. Nagu jaanitule põletamise mõiste on kadunud, nii muutus ka noorte inimeste kokkutulek ristineljapäeval Helmes rahvuslikuks traditsiooniks, millega tähistati kevadel looduse uuestisündi. Nõukogude ajal on see komme kadunud, sest ristineljapäev on tööpäev. RKM II 150, 530/2 (4)