Lehmja tammikus uitamine algas väga positiivsete emotsioonidega: puud oli võimsad, kohati lausa võrasidpidi kokku kasvanud. Järsku, oli keset tammikut justkui natuke avaram koht, mida ääristasid eriti vanad ja väärikad puud. Kahjuks oli igaühte neist rüvetatud punase spreivärviga piserdatud roppusega. Idioodid olid käinud pühapaigas. Valisin kõige vähem ropu, kuid siiski kriiskavalt rõveda välja ja vajutasin äärmiselt halva tundega päästikule.