Kaotatud ohvrikivi
Kihu ohvrikivi asub Otepää vallas, Kurevere külas, Tuurna talu kõrval. Majapidamist kasutatakse suvekoduna ning kedagi, kellelt küsida polnud. Kivi näol on tegemist arheoloogiamälestisega, mis on kantud ka kultuurimälestiste registrisse. Kivi juures on tahvel, millel on märge, et selle vanus ulatub II aastatuhandesse. Olen kogu oma teadliku elu elanud sellest kivist vaid paari kilomeetri kaugusel, kuid ometi polnud ma sellest varem midagi kuulnud. Veelgi üllatavam oli, et ka vanemate kohalike inimeste käest uurides ei osanud keegi selle kohta midagi rääkida. Loodan, et siiski leian veel mingit infot. Kivi ise on siiski üsna lihtsasti leitav. Võrreldes Ingmar Noorlaidi 2014. aastal tehtud fotodega (kultuurimälestiste registris) on nii kivi ümbrus kui ka Tuurna talu ala praeguseks rohkem võssa kasvanud, ent ohvrikivi on endiselt nähtav ja tähistatud tahvlikesega. Mind paelusid eriti kaks võimsat tamme, mis kasvavad kivile üsna lähedal ja suure tõenäosusega on need kunagi kellegi poolt ohvrikivi kõrvale istutatud. Läheduses kasvavad põõsad ja niitmata hein on soodustanud kivi sammaldumist, mis annab paigale salapärase ja vana aja hõngu ja luu sarnane oksatükk samblases pesas tundus looduse enda ohvriannina. Läksin kivi otsima üsna juhuslikult ega võtnud midagi ohvriks kaasa. Kuid kohapeal olles tekkis ootamatult tugev tunne, et peaksin midagi kivile jätma — justkui sisemine sund. Õnneks olin varem Õru ristipuu juures käies leidnud ühe vana maja juurest kaks kollast alõdsa (loorberilaadset) vilja ja taskusse pannud. Mõtlesin, et keegi oli need kunagi istutanud, nende eest hoolitsenud ja neist rõõmu tundnud ning süda ei lubanud neid sinna hävima jätta. Nüüd sain ühe neist jätta ohvrikivile ja teise endale – ning millegipärast läks süda kergemaks. Veidi kummastav tundus aga see, et ohvrikivi vahetus läheduses asub ka tänapäevane „ohverduskoht“, kus olid koha leidnud inimesele kõik mittevajalikuks osutunud esemed, alates muruniidukist lõpetades laevalgustiga. Õõvastavalt lähedal sellele iidsele paigale ja nagu hoiatus meile. Meile, kes me oleme eelkäijate hoitud pärimuse hooletusse jätnud, sest kuidas muidu saab juhtuda, et elame samas paigas kogu oma elu, ilma sellest midagi teadmata. Mida me pühaks peame ja oma järglastele edasi anname? Mis on meie ohvriand?
