Ühel kargel sügishommikul seadsin sammud Tammemäe poole. Päike oli juba tõusnud. Õues oli külm ja muru oli sinakas ning läikis. Päike oli tamme juba soojendanud. Istusin tamme all olevale puupakule ja nautisin seda kaunist hommikut ning ilusat vaadet. Kell oli 7 läbi, taamal veel kõik magasid.. Kui nüüd seda pilti vaatan, siis tekib kohe päris tunne, nagu oleks see sama hommik ning oleksin seal puu all. Leida Laureliine Uusbek.