Kolisin Abajale Väe talusse mõned aastad tagasi. Tagasi maale, juurte juurde. Olen siitkandist pärit, kuid Abaja oli mulle võõras. Talu asub raba servas ja käisin sedamööda uitamas tihti. Ühes paigas aga tuli alati eriline tunne. Ma ei teadnud, miks, kuid miski seal oli. Püha tunne. Hakkasin seda paika külastama tihedamalt, kuid alati läksin sinna mööda raba. Ühel päeval aga otsustasin teiseltpoolt - põlluservast - läheneda. Seisatasin, sest seal oli silt “HIIEMÄGI”. Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Nii kohtusin Abaja hiiepaigaga ja käin seal ise ning viin sinna ka Väe talu külalisi. Austuse ja tänuga. Hoituse ja kaitstusega. Üks puu sai seal kuidagi eriliselt oluliseks. Toetasin oma selja alati tema tüvele. Tundsin, et see oli kahepoolne toetus. Eelmisel nädalavahetusel sai puu esimese valge lõnga, mille külge oleme sidunud veel mõned paelad. Palve ja tänuga. Tunnen, et Abaja hiiepaik on taas justkui ellu ärganud. Mina usun, et mitte ainult meie ei vaja Hiit, vaid ka Hiis vajab meid, metsarahvast, et hingata.