Sa ei saa leida üles selle kivi kaardilt, mitte keegi ei saa sulle tema lugu jutustada. Ta seisab inimestest mahajäetud ja vaikselt hoiab seda, mida nägi oma pika elu jooksul. Ta oli leitud juhuslikult –vanal kinni kasvanud tühermaal hakati ehitama tankimise kohta, ja nende maade ennemuistne vaht näitas ennast. See pole keeruline märgata möödunud päevade jälgesid tema peal – ristid, mis arvatavasti olid kunagi nikerdatud meie vanavanaisade kätega. Mis tähendus oli sellel kivil? Kas ta näitas piiri või osales riitustes ja ohverdustes? Kahjuks see kadus mineviku hämarusse. Nüüd ta jälgib elumaratoni tänavalampide valguses, ja ilmselt ootab, millal uuesti vaatab tähistaevast. Inimkond andis talle sisu, tegi temast ebatavalise kivi, aga nüüd me võime vaid oletada tema minevase kuulsuse kohta. Ma kasutasin pikka säriaega ja sinist lampi, et mainida sellele kivile, mis tunne see on– olla valgustatud sisuga. Tema kogu universum nüüd on tänavavalgustuse tähed ja kase lehestiku udukogu. Lahkudes sellest kohast kivi ebamäärased piirjooned panevad sind mõtlema - kui meid pole kellegi kaardile märgitud, kas meie eksistentil on siis olemas sisu või mitte.