Ilusal laupäeva varahommikul läksin isaga Tülivere ohvritamme vaatama. Parkisime auto Tülivere tamme parklasse ja sealt läksime jala edasi. Tee viis meid kivimüüri mööda metsatukka. Alguses ei osanud midagi suurt oodata. Mida lähemale jõudsime, seda muinasjutulisemaks loodus muutus. Vaatasime suu ammuli tamme poole ja ei uskunud oma silmi, et selline imeline paik on olemas. Nii suur ja võimas tamm! Eriti imeline oli see, et tamme juurest jooksva Tülivere oja sulin andis väga palju juurde sellele muinasjutulisele tundele, mida me tamme juures seistes tundsime. Lihtsalt maagiline! Meile rääkis ka kohaomanik Peeter erinevaid lugusid. Seal olevat ka pulmi korraldatud. Lisaks on puu sees üks külastajate raamat, kuhu saab oma mõtteid kirja panna.