Sain Toomemäe ohvrikivist teada siis kui otsisin Eesti pühapaikasi mida pildistada. Sellest teada saamine polnud raske, aga pildi kätte saamine muutus korralikuks seikluseks. Ma pole Tartust pärit nii, et iga kord kui ma astun endale tuntavas piirkonnast välja tunnen ennast nagu Alice. Leidsin Toomemäe pargi küll üles ja kuigi ma kasutasin kaarti, et kivi üles leida käisin ikka üle poole pargist läbi seda otsides. Pean ütlema, et valisin ikka õige päeva selle pildistamiseks. Maa oli põhimõtteliselt katetud värviliste lehtedega, aga samas puud olid veel lehti täis. See oli lihtsalt hämmastav.