Kuigi mu kodu ja Pühajärve kanti lahutab üle neljakümne kilomeetri, leiab mu hing ikka ja jälle tee sinna tagasi. Selles paigas on midagi, mis aitab argipäeva korraks seljataha jätta ja lihtsalt olla. Iga kord üllatab järv mind omal moel: kord kuldse valgusega, kord maagilise uduga, kord tumeda vee jõuga. Sellel õhtul sõitsin Pühajärve äärde päikeseloojangut nautima. Kohale jõudes oli aga pilvisus tihenenud ja kartsin, et mingit loojangut üldse ei tulegi. Õnneks ilmutas päike end just vahetult enne loojumist, värvides järvepinna mahedatesse kuldsetesse toonidesse. Peaaegu siledad peegeldused muutsid vaate eriliselt kauniks. Taevas ja maa said justkui üheks, vaid saared jäid tumedate siluettidena nende vahele. Sellistel hetkedel ei vajagi midagi enamat - sain lihtsalt olla, eemal kõigest üleliigsest. Pühajärve rahus on midagi erilist. Seda ei saa sõnadesse panna, seda peab ise kogema. (Foto on tehtud oktoobri keskel, pisut enne päikeseloojangut. Oli üsna pilvine ja pimedapoolne õhtupoolik ning seda sügistumedat tunnet soovin ma ka edasi anda. Pilti ei ole töödeldud tumedamaks.)