Mõigu kalmistu, mida kirjutatakse ka Toompea kalmistuna, asub Tallinnas Ülemiste järve lähedal vana Tartu maantee ääres. Enne kalmistu rajamist oli see koht muiste tuntud kui Pühamäe hiis. 1774. aastal rajati Pühamäele Tallinna Toomkiriku baltisaksa koguduse matmispaik. Kalmistul oli mitu esinduslikku kabelit ning sinna maeti paljude tuntud baltisaksa suguvõsade liikmeid, aga ka eestlasi. Sanitaarsetel põhjustel suleti kalmistu tavapäraseks matmiseks 1925. aastal, sest Ülemiste järvest võeti Tallinna joogivesi. Pärast baltisakslaste ümberasustamist 1939. aastal jäi ala hoolduseta ning nõukogude võimud sulgesid kalmistu lõplikult 1951. aastal. Aastakümnete jooksul on see tihedalt võssa kasvanud, rüüstatud ja omapäi jäänud. Minu teekond sinna algas autoga sõites, parkisin täiesti kalmistu kõrval asuva maja lähedusse ja jätsin auto sinna. Kohe tulid kohalikud elanikud uurima, mida ma seal teen või otsin. Kui olin selgitanud milleks ma seal olen, kinnitasid nad, et seal asub küll vana kalmistu. Uurisid muidugi üldse selleks, et see pidavalt ka keelatud ainete jaoks ideelane peidupaik olema. See jutt tõmbas olemise kohe veidi kõhedaks. Kalmistu ise on väga pehmel pinnasel ja iga samm tuleb ettevaatlikult ette vaadata, et mitte mõne kivi või varemeotsa taha komistada. Suutsin selle olukorra enda jaoks palju hirmsamaks veel peas mõelda, sest mu jope sahises täpselt nii, nagu keegi kõnniks mul kannul. Lõpuks ikka tabasin ära, et ise tekitan lisahääli ja tegelikkuses olin täiesti üksi seal vanas Pühamäe kalmistul.