Mina leidsin selle koha looduslike pühapaikade kaardilt. Kuna mul tuleb tihti Eesti peal ringi sõitmist, siis otsisin kaardi pealt kohti, mis jäid minu teele või tee lähedale. Sõitsin koos oma kaaslasega autoga maale, oli pilvine päev just selja taga, aga õhtul tuli päike välja ja joonistas pilvedele kauneid värve. Samal ajal tekkis ka õrn udu ja ümbrus nägi muinasjutuline välja, otsisin siis kaardilt järgmise pühapaiga ja nägin, et Teenusest natuke edasi on üks hiis kaardi peal märgitud. Hiis oli üüratult suur ja sellele lõpuks päris lähedale ei saanudki, aga jõudsime esimeste puudeni ja nede puude tagant oli ka suuremat metsa näha, päike paistis täpselt metsa tagant. Puudeni jõudmine te äärest oli ka muidugi omamoodi katsumus, sest puude lähedale jõudmiseks pidi läbima porise põllu, milleks ma polnud ettevalmistusi teinud, aga sellegi poolest läksin nii lähedale kui võimalik. Märjamaa Nädalalehes 2025. aastal 21. augustil ilmunud trükis räägiti põgusalt, et Luiste hiit on mainitud juba 1715. aastal kiriku arhiivides. Kuna väga palju infot selle paiga kohta ma kahjuks ei leidnud, siis mõtlesin ka läheneda loominguliselt ja küsida taro kaartidelt (ennustuskaardid) Luiste hiie kohta infot, seda infot ei pea võtma kui seadust või üldse kui tõde, see on ainult minu enda kirjeldus taro kaartide ladumisest. Taro kaartide sõnum hiie kohta oli, et seal käidi tihti koos perega ja paluti raha, armastust, võimu. Hiis võttis vastu ohvreid, kõige paremad ohvrid olid sellised, millest lahti ütlemine on inimesele raske, näiteks koduloomad ja perekonna reliikviad. Hiis räägib, et inimeste ohverdamise mõte ei ole kedagi tappa vaid lahti laskmine. Inimene mõistis, et ohverdus tähendas, et nad justkui teevad hiiega vahetuskaupa, hiis saab inimesele väärtusliku asja ja annab ihaldatud väärtuse vastu.