Olin kaua tahtnud Saka lohukivi oma silmaga näha ja üles otsida, kuni viimaks võtsingi teekonna ette ning vaatasin hiie kaarti. Kohalejõudmine ja kivi leidmine maastikul oli omaette elamus, kuid kõige õigem hetk saabus 3. oktoobril kell 18:35, kui päike hakkas kergelt horisondi taha vajuma kuigi oleks pidanud varem liikuma hakkama, siis oleks saanud aga paremaid pilte, kuid jäin sellega üsna rahule selline ilus kalda pilt. Sügisene ehavalgus värvis taeva õrnalt roosakaks ja kivi koos selle kõrval kasvavate noorte puudega joonistus hääbuvas valguses kauniks ning vaikselt välja. See pole lihtsalt üks suur kivi keset loodust, vaid muistne pühapaik ja kultusekivi. Vanasti tegid meie eelkäijad sellistesse kividesse väikesi lohke ning tõid sinna ohvriande, et paluda head viljaõnne, tervist või kaitset, mida ma oma vanavanematelt kuulsin.