Kui kuulsin Hiite kuvavõistlusest, hakkasin lähemalt uurima oma kodukandi pühapaiku. Nii avastasingi, et üks neist asub kohas, millest olin varem kümneid kordi mööda sõitnud, kuid ometi polnud ma kunagi mõelnud, mis puu seal kasvab või milline tähendus sellel paigal võib olla. Üks tuttav teekond sai minu jaoks uue tähenduse. See oli avastus, et pühapaigad ei pea alati olema kusagil kaugel või raskesti leitavad. Mõnikord on need kõige erilisemad kohad kogu aeg meie kõrval olnud. Me lihtsalt pole osanud neid veel märgata. Pildistasin künnapuud oktoobrikuu alguses, kui selle lehed olid veel rohelised. See tekitas minus tunde, nagu hoiaks puu endas veel viimast killukest suvest.