Mina käisin koos ema, isa, noorema venna ja koolisõbraga meile lähedal asuvas Tubniku hiies pühapaika otsimas. Seal oli kõik paksult rohtu kasvanud. Aga seal oli ikkagi eriline tunne! Ma märkasin, et läbi suure rägastiku viib üks pisike salajane teerada otse puude juurde. Ma arvan, et hiis on kellegi jaoks ikka veel püha koht. Võib-olla mitte inimeste, vaid hoopis metsloomade või haldjate jaoks.