Esimest korda sattusin Siniallikule eelmise aasta talvel (2025) juba toona lummas mind jalutuskäigu ajal kogetud teekond allikani, jagan seda teekonda. Teekonnal on võimalus kogeda müstilisi pikki ja sirgeid metsateid, mis sügisel mõjuvad eriti maaliliselt. Põnev oli näha aktiivselt pulbitsevat allikat järvepõhjas.

Siniallikas asub metsa sees ja on suhteliselt hästi ligipääsetav. Allikad kerkivad pinnale vee alt ja neid on võimalik kaldalt oma silmaga näha. Allikad moodustavad suurema veekogu. Siniallikas on kultuurimälestisena registreeritud ohvriallikana.

Uurides Sinialliku kohta talletatud pärimuslugusid, siis mitmed neist räägivad peidetud varandusest, kuid esineb ka teist laadi lugu. Ühes 1936. aastal kirja pandud loos räägitakse allika põhjas olevast rahapajast, mille sang on seotud palgi külge. Üks teist laadi lugu räägib üleloomulikust juhtumist, kus öösel nähtud allika juures kivil istumas kahte musta meest, kelle ninasõõrmetest tuli tuld, mille peale nägija ehmatus ja kutsus taevast appi. Seejärel mehed kadunud kilina ja kolina saatel.

Eesti rahvaluule arhiiv ERA II 124, 559 (109), ERA II 124, 559/60 (110).
https://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?id=31935&jrk=5797&module=300&op=2
https://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?id=31936&jrk=5796&module=300&op=2
https://www.eelis.ee/veekogu/-816255792