HEAD TAVAD PÜHAPAIKADES

Pühapaikadega seotud vanad tavad on Eesti ja maailma põlisrahvail sarnased ning on osa inimkonna vaimsest pärandist. Pühapaigad toovad kosutust ja abi inimestele, kes tulevad sinna lugupidamisega paiga ja põlisrahva vastu ning järgivad häid tavasid.

Teretus
Meie rahva põline tava on teretada inimeste kõrval koda ja metsa. Ära unusta teretada ka püha paika. Teretust saadab kummardus, meestel ka pea paljastamine. Teretus paneb voolama hea väe.

Külakost ehk annid
Rahvatarkus teab, et tühja käega külla ei minda. Külakosti (ka kost, and, kahi, lahjad, veimed, valge, linnus, tõiv jm) viimine toob ja loob rõõmu ja hääd väge. Tähtsaim and on värske ja puhas söök ja jook. Piisab vähesestki. Puu ja põõsa oksale võib siduda looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga. Pane tähele, et seotud and poleks tehiskiust ega jääks pingule. Sobib lamba- ja puuvillast ning linast lõng, pael või vöö. Sa võid jätta pühapaika ka münte ja väärisesemeid. Teiste jäetud ande ei puututa. Eemaldada tuleks aga tehisainest annid, seejuures puid ja oksi vigastamata.

Puhtus
Pühapaika mine kainelt, puhta ihu, rõiva ja meelega. Ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühasse paika ikka, nii hiidegi sisene jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja.

Püha vesi
Esivanemad on pidanud vett kui sellist pühaks, manitsenud veekogusid puhtana hoidma ning keelanud nende ääres vanduda ja kurja teha. Eriti hoolega tuleb hoida pühasid veekogusid – sinna ei tohi sisse minna ega neid muul kombel häirida. Veele võib anniks anda hõbevalget. Uuemad mündid pange allika kaldale. Vesi on ainus looduslik aine, mida võib pühapaigast kaasa võtta.

Rahu, pühad ajad
Hoia pühapaigas vaikust ja rahu, et mitte häirida selle asukaid ja külastajaid. Pühadel aga on laul, pillihääl, mäng, tants ja hõisked seal omal kohal.

Puutumatus
Looduslikud pühapaigad on meie vanimad looduskaitsealad. Mõtte, sõna või teoga ei tehta seal meelega liiga ühelegi elavale olendile, ei inimesele, loomale, puule-põõsale ega maapinnale. Pühas paigas ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, jahti pidada, kala püüda, maad harida ega kaevata, teab vanarahva tarkus. Erandiks on põliste matusetavadega seotud virve- ehk ristipuud maanteede ääres, mille koorde lõigatakse hingemärke.

Tava on põline tarkus
Pühapaikadeks on ilmselt valitud väekohad, mis võimendavad nii head kui halba. Nii kaugemast minevikust kui ka tänapäevast leidub rohkesti näiteid, kuidas pühapaika häirides või rikkudes on inimesed saanud tõsiselt viga — haigestunud, või isegi surnud. Seepärast tasub vanu tavasid tõsiselt võtta. Hoidke pühapaiga loodust ja soovige seal aina head.