Esimest korda sattusin sinna suure rahvahulgaga üle 20a tagasi. Nimelt pulmarong peatus seal, kogu rahvahulk liikus põrguoru platsile ja seal tehti pulmaõnne riitust. Nüüd palju aastaid hiljem üksinda seal vaikuses läbi sügise jalutades tundub koht tuttav, aga vägagi teistmoodi, aeg on läinud edasi ja kritseldused liivakividele on selle ehe märk. Võimas ja maagiline maastik, isegi kui inimkäsi on sealt üle käinud.