[Kivikalme nagu muudki vanemad kalmed on kyll ajalooline pyhapaik, kuid mitte looduslik pyhapaik. Kalme on rajatis, mille pyhadus on tekkinud inimtegevuse tõttu. Korraldajad]

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem ( http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=10387 ) Toomamäel tuvastatud inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.