Polli Hiietamm
Taevas säras päike ja linnulaul kõlas takka otsa. Aga vot Hiite kuvavõistlusest ma midagi varasemalt kuulnud ei olnud. Esmakordselt kuulsin ma sellest ülikooli (Viljandi Kultuuriakadeemia) loengus, kus tudengitele pakuti varianti võtta osa sellest põnevast väljakutsest. Suure looduse huvilisena lõi see väljakutse minu silmad särama. Võtsin koolikaaslase kampa ja asusimegi pärimusliku objekti otsimisele. Meie jaoks oli oluline, et objekt asuks Viljandile võimalikult lähedal. Kaardilt jäi kõige enam silma Polli Hiietamm oma omapärase välimuse poolest. Uurisin fakte ja leidsin, et tegemist on alates 1958. aastast kaitsealuse tammega, mille kõrguseks mõõdeti 1999. aastal 20 meetrit ja tüve ümbermõõduks 620 sentimeetrit. See ligikaudselt 430-aasta vanune puu kuulub Viljandimaa suuremate tammede hulka. Teel tammeni ei olnud aimugi, milliseks seikluseks olukord pöörduda võib. Internetist oli raske leida informatsiooni objekti asukoha kohta. Selle tõttu eksisime me ära. Õigesse kohta jõudes jätsime auto võõra talu juurde, mille juures toimetas väljas hoone peremees. Palusime mehelt teed ja tema selle vastu haaras kaasa nii oma poja kui ka koera, ja tuli meiega kaasa tammepuud otsima. Pikk sumpamine läbi vana heinamaa, kus rohi oli jalge all põlvini. Pärast seda jõudsime tiheda metsa vahele, kust oli vaja tükk maad läbi okste ronida, et tammeni jõuda. Paaril korral eksisime ka metsas ära, sest peremees ei teadnud isegi, kus tammepuu täpsemalt asub. Küll aga oli vaatamata maastikule väga tore ja seiklusterohke kogemus. Kasu sai nii peremees sellest, et lubas järgmiste külastajate jaoks märgid maha panna, kui ka meie, mil jõudsime tammeni. Mul on tohutult hea meel, et Eestis nii südamesoojust täis inimesi elab. See päev tegi mind väga rõõmsaks. Tammeni jõudes leidsime, et puu seisukord on üsna halb. Sellel Viljandimaa ühel jämedaimal tammel oli mitu haru murdunud. Ligi veerand tüve välispinnast oli hävinud ning sealt paistis ruumikas mustunud seintega tüve sisemus. Polnud kahtlust, et õõnsus oli kunagi ammu põlenud. Õõnsuse põhja kattis paks kõdukiht. Nagu ma juba ka mainisin ümbritseb tamme tihedalt võsastunud mets, mida Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist Hille Lapp on pidanud oluliseks sellisena säilitada, et hiiglasele tuuletõke tagada. Et puud parem imetleda oleks, on selle ümbrus kümne meetri ulatuses võsast puhtaks tehtud. Hendrik Relve on kirjutanud, et võis vaid oletada, et aastakümneid tagasi kasvas vägev põlispuu keset lagedat tarbemaad ja nüüdne mets kujunes siia pärast II maailmasõda. Kahjuks ei olnud kellegi käest küsida puu kohta käivaid pärimusi ja mälestusi. Polli talu vanaperenaine oli hiljaaegu surnud ja tema eemal asuvad järglased pidid tahtma talu maha müüa. Kokkuvõttes oli see seiklus kindlasti seik, mis eluks ajaks meelde jääb. Vaatamata okste taha kaaperdamisest ja nendega silma saamisest. Kohtusime armsa Eesti perekonnaga, kes jutustasid meile erinevaid lugusid ja olid toeks sellel huvitaval teekonnal.
