Ühel päeval tuli kodus juttu hiitest. Vanaema teadis rääkida, et meie kodu lähedal asub üks võimas hiis, ta ise pole seal käinud aga paljud räägivad hiie võimsusest. Küsisin ka naabrimehe käest infot ja sain teada asukoha, ning asusin otsima. Sõites pikalt mööda põldude vahelist teed, olin juba lootust kaotamas. Kuna autot polnud võmalik kuskil ümber keerata, siis sõistsin tee lõpuni, et leida koht, kus autot ümber keerata ja kurvalt hiit leidmata kodu tagasi sõita. Lõpuks, kui leidsin koha, kus auto ringi pöörata, nägin silmade ees suuri tamme puid, hiis oli minu ees. See tunne hiies jalutades ja pärastised emotsioonid, olid kõike seda otsimist väärt.