Pühatu kurisu idapoolse kurisulehtri juures. See on Saaremaa ja ka kogu Eesti üks suursugusemaid karstikurisuid, meenutab oma olemuselt kui mingit väiksemat meteoriidikraatrit. Selle paiga näol oleks kindlasti kohane analoog mingi teispoolsusega seotud värava, sissepääsuga Maaema haldjariiki või müütilise jumalate kaevuga, sest koht on tõesti suur ja sügav, seal on alati vesi sees, ning see on ka silmale suursugune vaadata, jumalik selle sõna kõige õigemas mõttes. Pealegi ka selle nimetüvi, Pühatu (Pehato kurrise nimetus 1790.a. kihelkonna kaardil) viitab selle pühalikkusele ehk siis sellele, et mingi suure au sees seda paika hoiti ja mingi keskmisest olulisem tähendus tal inimeste jaoks oli. Paiga teeb eriliseks veel seegi, et Holzmayeri räägib siinsest paigast kui tarkuse peremehe lossist. Holzmayer on oma kahes kirjapanekus kasutanud kahte nimetust, eestikeelset Tarkuse peremeest ja saksakeelseid des Weisters, des Herrn der Weisheit. On huviväärne, et teises kohas, kus ta räägib samast kurisust, on tal eestikeelne tarkuse nimetus ära toodud saksakeelse Weisheit järel sulgudes. Oma esimeses kirjelduses on tal aga sulgudes hoopis saksakeelsed nimetused. Eestikeelne Tarkuse peremees on siis ilmselt olnud oluline käibel olev termin selle müütilise tarkusega seotud tegelase kohta, mida siis ka Holzmayer pidas vajalikuks välja tuua originaalkujul. Tarkuse peremehe loss ja sellega seotud lause võib olla edasi antud ülekantud tähenduses või vahest mõeldigi ka mingit lossi ehk maa-alust salakäiku ja koopaid. Viimase kasuks räägib igatahes Saaremaa selles osas asuv üsna korralik kurisute võrgustik, kus siis sellelaadne maa-alune koobastik (maa-aluste vete poolt tekitatud koobastik) on siin esindatud õige tihedalt ja suurte ning pilkupüüdvate kurisulehtritega. Oma territooriumilt (pindala poolest) ning kurisute olemuselt (sügavus ja suured lehtrid) on see Saaremaa karstipiirkond ka muu Eestiga võrreldes üks suursugusemaid (esinduslikumaid) ja suuremaid.